Lenna ja Lauri on nüüd juba viis aastat oma elu Setomaa metsade vahelise looduse rütmis sammunud. „Soov olla ja elada looduse keskel on minu sees vaikselt idanenud ilmselt juba lapsepõlvest saati,“ meenutab Lenna, kes juba maast madalast oma suved vanaema lopsakas aias veetis. Kuigi krooniaja lõpus ostetud Seto­maa talu ei kandnud Lenna jaoks toona tingimata veel „tulevase kodu“ tähendust, unistas lauljatar siiski alati, et ühel päeval saab tema pere just niisuguses maalähedases suures avaruses kasvada.

Ka Lauri tunnistab, et Setomaa võlus teda juba siis, kui ta esimest korda Lennal Lõuna-Eesti talus külas käis. „Mina ise olin Pärnus, kus suvehooajal sumises linn ja rand tuhandetest inimestest. Ja kui ma sealt siis ära tulin – siia, Setomaale –, siis siinne vaikus ja iseeneslik õnnetunne, mis sellega kaasnes, võlus mind sekundiga. Mäletan eriliselt hetke, kui jõudsin tagasi Pärnu randa – suure rahvamassi sisse – ja sain selgelt aru, et midagi on muutunud. Enda sees ütlesin ma sel hetkel tegelikult Pärnu linnale ja sealsele tunnetusele head aega,” meenutab Lauri esimest erilist kokkupuudet oma tänase kodukohaga.

Side loodusega on Lennat ja Laurit saatnud kogu elu. „Need vanaema juures veedetud ajad, mil alati päike paistis, on kõige ägedamad mälestused lapsepõlvest,“ meenutab Lenna sooja südamega. Ka Lauri usub, et loodus on tänapäevases kiirelt arenevas maailmas justkui kodusadam, kuhu me kõik ühel päeval tagasi jõuame. „Lõpuks oleme me kõik ju ikkagi osake loodusest ja komposteerume. Me võime pürgida mistahes vallas – nagu kultuuris või tehnoloogias – tippude tippu, aga lõpuks igatseme kõik siiski looduse rüppe. Seega on väga tänuväärne, et saame täna neid ilusaid hetki ja looduses veedetud lapsepõlvekogemusi ka oma lastele pakkuda,“ mõtiskleb Lauri elust roheluse keskel.