Kristjan Jõekalda:
minu puhul on nagu koeraga, et anna aga kätte ja läheb kaubaks
Ilmselt ei leidu Eestimaa pinnal inimest, kes poleks kunagi elus näinud reisisaadet „Kaks kanget“, „Rooside sõda“ või vähemalt Kristjan Jõekalda Instagrami kontot. Tuttavlikult muhe ja humoorikas olek saadab vabariigi armastatuimat meelelahutajat ka kaadritaguses elus. Ta ei salga, et oma kodupoes Rohuneeme Coopis armastab ta kõige rohkem käia just seepärast, et sealne atmosfäär on justkui omal ajal külakeskustes: kõik on kõigiga sõbrad ja õhtutundidel, loetud minutid enne sulgemist, näeb ära nii mõnegi naabri hommikumantli ja aiaplätud (sealhulgas muidugi Kristjani omad).
Kuidas sul läheb?
Oi, tänan küsimast. Mul läheb väga hästi. Kõik saatesalvestused on selleks kevadeks tehtud, nii et praegu on ainult rõõm istuda ja telerist vaadata, mis välja on tulnud. Aga me Sepo ja Henrikuga küll plaanime ka sügisesse üht-teist, nii et päris lösutada ka ei saa.
Sa oled avalikult jaganud oma viimaste aastate terviseteekonda. Kuidas on sinu toitumisharjumused tänu sellele muutunud?
See toiduga maadlemine on nagu pidev ja jätkuv möll: küll võtan end kokku ja saan joone peale, aga siis lasen jälle käest ja pean otsast alustama. Olen niimoodi oma kolm-neli korda kaalu langetama pidanud. Mõni inimene on kindlasti targem ja õpib oma vigadest, aga mina ei õpi. Aeg läheb kiiresti ja nii ongi, et kuu või kaks on märkamatult möödunud ning vahepeal pole muud kui piparkooke ja glögi endale sisse kallanud. Ja siis, kui lõpuks ennast peeglist vaatad või saad aru, et trepist üles minekuga kaasneb ainult üks ähkimine ja puhkimine, tuleb jälle otsast peale hakata.
Aga toidukorv on muidugi muutunud. Nüüd ma käin ringi, prillid taskus, ja loen pakkide pealt, kui palju seal mingisuguseid asju sees on. Ma ei taha neid kaloreid ülemäära endale sisse ajada, sest tean, kui palju vaeva tuleb näha selleks, et neist jälle lahti saada.
Aga ma ikka püüan jõudumööda tubli olla. Praegu käib võitlus selle nimel, et kaalunumber alla läheks. Osa inimesi on sellised, kellele meeldib kuskil higises võimlas võimelda ja rühmata. No mulle tõesti ei meeldi, ma ei ole eriline trenniinimene. Mulle meeldib hea söök ja kõik muu sinna juurde, aga kui trepist üles minek võtab hingeldama ja riided enam selga ei lähe, siis lõpuks ei jää muud üle, kui tuleb hakata tervislikumalt toituma ja liikuma.
"Kõik olid koduste plätade ja dressipükstega veel viimast võtma tulnud, mina nende seas."
Mis sinu pere toidukorvi tavaliselt kuulub?
Mulle küll meeldib hea toit, aga olen ka laisk ega viitsi seda toitu valmistada. Tervislik toit vajab ikkagi natuke ettevalmistust. Päris nii ei ole, et ostad kapsast ja närid seda. See ei maitse ju kuidagi moodi.
Meie pere tippkokk on minu kallis abikaasa, kes viitsib endale iga päev mingisuguseid salateid valmistada, raputades peale erinevaid seemneid, pannes sinna sisse grillitud kanalihatükikesi ja arbuusi… Selleks hetkeks, kui meie, teised, oleme ammu söönud ja ka AK uudised ära vaadanud, saab tema oma toidu alles valmis ja hakkab seda nautima. No mina nii ei suuda. Minu puhul on nagu koeraga, et anna aga kätte ja läheb kaubaks.
Aga ostame sageli allahinnatud tooteid, sest toit iseenesest on juba nii kallis, et enam lihtsalt ei raatsigi raha välja käia kõigi asjade eest. Ja kui midagi on allahinnatud, siis tegelikult kõlbab see veel täitsa rahulikult nädal aega süüa, midagi ei juhtu. Sageli on soodusletis näiteks kõikvõimalikud kanatooted. Vahel ostame sealt mitu pakki korraga, pistame sügavkülma ja valmistame hiljem. Üldjoontes toitume mitmekesiselt ja võimalusel üritame kasutada madalama rasvasisaldusega tooteid.
"Kui vanasti oli kogunemispaigaks näiteks postkontor, siis nüüd on Coop."
Sinu kodupood on Rohuneeme Coop. Miks just see sinu lemmik on?
Minu arvates on see nagu omamoodi külakeskus. Kui vanasti oli kogunemispaigaks näiteks postkontor, siis nüüd on Coop selline koht, kus inimesed kokku saavad. Coopi süsteem meeldib mulle väga ja meil siin Rohuneemes on pood ka väga uhkeks ning ilusaks tehtud. Nüüd pandi sinna sisse veel see aparaat, millega saab piiksutada. No nooremad võib-olla piiksutavad, aga mina arvan, et inimesed tahavad ikkagi tegelikult kassas seista, sest siis saab ka kellegagi juttu rääkida.
Meil on siin super valik ka, kõik eluks vajalik on olemas: loivad kohale, dressipüksid ja Crocsid jalas, juuksed püsti peas ja puhvaika selga tõmmatud. Keegi ei pane tähele ega näita näpuga – mulle see kohutavalt meeldib. Ma alles ühel õhtul jooksin, silmad häbi täis, viis või kümme minutit enne sulgemist poodi. Ise veel mõtlesin, et äkki on juba uksed kinni pannud, aga kus sa sellega, pood oli rahvast täis. Kõik olid koduste plätade ja dressipükstega veel viimast võtma tulnud, mina nende seas.
Ma olen korduvalt leidnud siit ka tooteid, mille peale poleks eluilmas tulnud, et pisikeses poes võiks olla. Näiteks hiljuti leidsin sünnipäevale minnes siit hunniku rahakaarte, mille järele oleksin tavaliselt linna, suuremasse poodi läinud.
"Inimesed tahavad ikkagi tegelikult kassas seista, sest siis saab ka kellegagi juttu rääkida."
Meil kõigil on omad pahed ja nõrkused. Mis on sinu väike patutoode, mida vahepeal ikka endale korvi poetad, kuigi tead, et võib-olla ei tohiks?
Ma olen hullunud jäätise- ja juustufänn. Ma lihtsalt ostan jäätist teinekord poest, aga siis püüan seda mitte süüa, sest tean, mismoodi see mõjub. Juustuga on sama asi. Teinekord ma lõikan tükikese juustu ja siis söön selle ära, aga ise mõtlen, mitu minutit ma pean veel nüüd seal paganama lindi peal kõndima, et seda kõike kuskilt maha kerida. Aga need on kaks minu suurimat nõrkust.
Perega koos elades on ka muidugi üks häda. Abikaasa näiteks valib endale jäätist: tema saab seda endale lubada, kuna toitub hästi ja trennitab praktiliselt iga päev. Aga mina, mugav ja laisk, vaatan kõrvalt. Kui teen külmkapi lahti, siis silm leiab ju kohe üles, kus on head ja paremat. Ja nälg tuleb ju ka peale niimoodi järsku, läheb minutitega suuremaks ja lõpuks kuku või ümber. Sel hetkel sa ei hakka ju tomatit viilutama, porgandit riivima või kurgisalatit tegema. Siis pole enam aega – sa tahad juba süüa.
Ma nüüd mõtlesin, et ma olen targem ja hakin totsikutesse kõik kurgid ning tomatid juba valmis. Esimesed kolm päeva oli tore: kallasid aga välja ja muudkui sõid. Aga kui kogu aeg on toiduks üks ja sama, siis lõpuks kaob ju isu ära. Nüüd juba tahaks mingit muud salatit. See on üks tobe ja igavene võitlus, aga midagi ei jää üle, tuleb teha.
"Ma olen hullunud jäätise- ja juustufänn."
On sul ka mõni suvine lemmikroog, mida eriti süüa või valmistada armastad?
Hea küsimus. Ma ei ole suur grillimees… Suve ja söögiga tuleb mulle alati meelde üks lapsepõlvetoit: roheline salatileht saia peale, siis veel suur vorstiviil ja vahele majoneesi. See vorstisai oli meeletult hea. Aga noh, kui nüüd jätta sealt sai ja majonees ära, siis võiks tänapäeval süüa lihtsalt vorsti salatiga. Noh, see pole enam päris see.
Suvel on ilmselt mu lemmiktoiduks ikkagi mõni abikaasa valmistatud salat. Ega ma teagi, mida ta sinna sisse paneb: mingeid seemneid ja arbuusi, maasikaid, spinatit… See on meie põhisöök, sest suviti ei taha väga rammusat saada.
Ja kui jutt juba maasikate peale läks, siis suviti on meil väga suure au sees ka maasika-Margarita. Nende jaoks säilitame me spetsiaalselt terveid maasikaid 300-grammistes kilekotikestes, sest täpselt 300 grammist saab kaks klaasitäit Margaritat. Siis, kui on päike väljas, on see väga mõnus. Me ostsime isegi vanakraamiturult spetsiaalselt hunniku plastkõrsi, et oleks veel parem maasikakokteili nautida. Ja kes soovib, saab seda ju vabalt ka ilma alkoholita teha.
Soovitatud lood
Robert Linna unistab Vahemere-äärsest talvekodust
On sihtkohti, kuhu minnakse vaatamisväärsuste pärast. Ja siis on kohad, kuhu minnakse tunde pärast. Meri on üks sellistest paikadest. See on sihtkoht ilma kindla aadressita. Puhka merel nagu kohalik. Mida sa täna laeval sööd?
Suvepealinna Pärnu külje all on üks müstiline koht, kus saavad kokku muinasjutulisus ja reaalsus, kus kaob ajataju ning suunurgad on kui võluväel vaid ülespoole. See on koht, mis tõmbab magnetina nii väikeseid kui ka suuri, poisse ja tüdrukuid. Loomulikult on see koht LOTTEMAA!
Lastepidu ei pea olema kallis ega keeruline. Kõige tähtsam on arvestada sellega, et tegevused on laste vanusele vastavad ja et oleks varuplaan ka vihmase ilma jaoks.
Coop Eesti Keskühistu personalidirektor Kerstin Jaani jõudis selleaastase Eesti Personalijuhtimise Ühingu PARE mõjukaima personalijuhi konkursil kolme finalisti hulka.
Minu puhul on nagu koeraga, et anna aga kätte ja läheb kaubaks
